Brasiilia jiu-jitsu on kahevõitlusala, mis keskendub peamiselt maasvõitlusele. Lööke pole, eesmärk on alistada vastane kägistuse või liigeselukuga. Võistlustel antakse punkte ka selle eest, kui jõuad kindlatesse domineerivatesse asenditesse. See on keeruline ala, teinekord frustreeriv, vahel ajab meeleheitele, aga mul pole kordagi igav hakanud.

Need kaks tundi tehnikate õppimist ja sparrimist (vastu­panuga võitlemist) muudavad mu ebamääraseks kogumiks, mis koosneb märjast kimonost ning patsist välja tulnud igasse suunda turritavatest karvadest, mis kleepuvad higisele näole ja mida ma enam eemale lükata ei jaksa. See pole enam oluline. Mu kätel ja jalgadel on sageli sinikad.

Esmaspäev

Esmaspäeva hommik kell kuus. Ärkan, riietun. Haaran banaani, kugistan alla. Trenni­kott on juba eelmisel õhtul valmis pakitud: mida vähem on vara­hommikul vaja teha, seda kindlamalt jõuan jõusaali.

Jõusaalita seda ala harrastama ei peaks. Seda sisendasid mulle nii treenerid, füsioterapeudist trennikaaslane kui ka arst, kes opereeris mu vigast jalga. Tugevam lihasskelett aitab vältida vigastusi. Nii veedangi oma sinised esmaspäevahommikud kangi all, planku tehes, kükkides – mida iganes kava ette näeb.

Hiljemalt kell pool kümme istun Eesti Päevalehe toimetuses koosolekulaua taga.

Üks mu lemmiktsitaate ütleb, et sa ei pea olema hiilgav, et alustada, aga sa pead alustama, et saada hiilgavaks. Mina alustasin suvel 2014. Ma ei aimanud siis veel, et klubist 3D Treening saab minu teine kodu. Sõitsin bussiga Tondile, astusin avarasse, kulunud siniste ja kollaste mattidega kaetud judo­saali ja alustasin oma jiu-jitsu karjääri. Hiilgav polnud ma kohe kindlasti mitte: juba soojenduse ajal mõtlesin, et mis kuramuse asjaga ma täpsemalt end sidusin. See jätkus drillitrennis: miski polnud kerge ega loomulik.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss