September on mõnus kuu! Läbi aegade on see mulle tundunud rohkem aasta algusena kui jaa­nuar. Suvest ja puhkusest saadud ramm on sees ning iga jumala aasta on tunne, et nüüd algab uus elu.

Tean, et mõne aja pärast jääb tuhin väiksemaks. Teinekord aga annab positiiv­ne sügisstart vinge taganttuule kevadeni välja. Entusiastlikke puhanguid tuleb hinnata – need teevadki elu põnevaks ning meid endid nooremaks. Kogu jõuga tuleb vastu astuda, kui maad hakkab võtma huvi­puuduse tunne ja mõte: “Ma tean, kuidas asjad käivad.” Muidugi me teame üht ja teist, aga kindel see, et mitte kõike.

Uute alguste valguses too näiteks töökohta trennipall ja venituslint – anname ajakirjas ideid, kuidas töötamise vahepeal selga sirutada. Kui oled kogenud trennihunt, vaata üle spordisaalide uued kavad.

Kui aga oled seni teinud trenni rohkem oma vaimusilmas, siis anna järele mõnele ammusele unistusele. Kindlasti on neid ka. Mäletad ju, et kõige raskem on esimene trenn, kui veel ei tea, kus asub riietusruum ja missugune on treener, ning kuklas on hirm, kas ma olen kõige saamatum.

Uude trenni mineku eel võib juhtuda, et elevast ootusest on ööunigi rikutud. Mis veel siis, kui ees ootavad tõeliselt suured muutused – lahutus või töökohavahetus?

Selles ajakirjas on väärt artikkel sellest, kuidas muutustega toime tulla. On need ju elu lahutamatu osa. Mulle meeldib nipp jagada muutused enda jaoks väikesteks osadeks ja mõelda näiteks sportimisplaane tehes nii: “Käin ja vaatan esimese trenni ära ning siis otsustan, kas jätkan.” Kui sobib, siis: “Püüan kuu jooksul mitte ühtegi trenni vahele jätta.” Ehk on see toreda harjumuse või hoopis uute sõprussuhete algus?

Ilusaid uusi algusi!