Mäletan, kuidas kakskümmend aastat tagasi sõitsin tõusvas tormituules sõpradega väikesel purjekal. Järjest tugevnev tuul sasis juukseid ja aluse loksumine täitis mind joovastava õnnetundega. See on ka ainus kord, mil olen purjekal sõitnud. Tagantjärele tundub see kui uni. Nüüd, kümneid aastaid hiljem mõtlen, et vee peal kulgemine võiks mulle ka praegu meeldida ning peaksin õppima surfama. Läinud sügisel sain korra purje püsti ja ootus, et kevadel saan uuesti proovida, täidab mind õhinaga.

Jah, uus aasta võiks tulla ikka uutmoodi. Muidugi on aegu, mil jaks läheb enda päästmisele. On tunne, justkui sumaks üle pea vees ja jalad ei puudutaks põhja, ning soovitus arendavast seiklusest tundub opakas. Kuid üht võiks endale lubada – unistamist. 

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss