Gertisele on sport olnud alati oluline, ent pärast vigastust gümnaasiumi keskpaigas tekkis liikumisse mitmeaastane paus. “Vigastuse pärast ei tohtinud ma pool aastat üldse trenni teha ja pärast seda jäi sport täiesti soiku. Kadusid nii viitsimine kui ka motivatsioon,” meenutab Gertis.

Ülikooli esimestel aastatel elas ta nagu iga teine tudeng ehk sõi, mis kätte juhtus ning mis oli võimalikult soodne. “Tihti haarasin seda, mida oli lihtne valmistada, kõiksugu makaronitooteid ja rämpstoitu. See omakorda hakkas peegelduma kehakaalus. Muutused olid üsna järsud ja suured,” ütleb noormees.

Bakalaureuseõppe teisel aastal vaatas kaalult vastu juba 115 kilo! Nüüd otsustas Gertis, et on aeg muutusteks, sest teda hakkas häirima ka iseenda visuaalne pool. “Paljud langetavad kaalu nii, et muudavad radikaalselt toitumist ning hakkavad iga päev kaalul tammuma ja kindlaid numbreid taga ajama. Mina võtsin hoopis teist­suguse eesmärgi: osaleda järgmisel suvel (2013. aastal – toim) edukalt Otepää triatlonil,” ütleb Gertis.

Võistlusel tuli ujuda kilo­meeter, sõita 100 kilomeetrit rattaga ning joosta 10 kilomeetrit. “Kuigi eesmärgiks oli ka kaalukaotus, ei motiveerinud ma end sellega. Pigem tahtsin võimalikult heasse vormi saada, et järgmisel suvel võistlus edukalt läbida.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss