Meie, eestlased, oleme ebatavaliselt uhked oma riigi üle. Olen sellele tihti mõelnud, suheldes välismaalaste ja eriti meie pere hollandlastest sõpradega. Madalmaad on musternäide silmapaistvast kultuuri­pärandist ja akumuleerunud rikkusest. Kui sõpradega kokku saame, siis räägime mehega vaimustunult Eesti vahvusest. Hollandi sõbrad ka entusiastlikult pingutavad, et midagi välja käia, aga jäävad alati jänni. Sisimas arvan, et küllap Hollandis on viimase 50 aasta jooksul juhtunud igavesti vingeid asju. Meie, eestlased, aga ei võta midagi enesestmõistetavalt, vaid ainult suure kirega. Jah, lõunanaabrid narrivad meid tuimuse pärast, aga oma riigi suhtes oleme erakordselt kirglikud. See on äge! Isegi kui me üksteisega ei nõustu, siis ju mitte vihkamisest, vaid ikka armastusest oma riigi vastu.

Isegi kui me üksteisega ei nõustu, siis ju mitte vihkamisest, vaid ikka armastusest oma riigi vastu. 

Seekordset ajakirja kokku pannes tundsin uhkust ja vaimustust inimeste pärast, kes on vaprad ja võitlevad südamest, et raskustest eluteel üle ja mööda saada. Igaühel meist on vaja oma võitlused võidelda. Ühel suuremad, teisel väiksemad, või kuidas igaüks neid ise tunnetab. On neid, kelle teele on saatus sättinud tõsiseid terviseprobleeme, ja teisi, kel on vaja sõdida deemonitega oma peas. Mõned võitlevad vähiga, nagu üks seekordse ajakirja kangelane šotlane Peter, kes legendaarse Eesti-Šoti jalgpallimatši järel leidis siitmailt elu armastuse. Mõne valud pesitsevad aga mõtteis.

Piret oli hädas ärevushäire ja tabletisõltuvusega ning leidis abi Ingvar Villido õpetusest. See lugu pani mind mõistma, et on inimesi, kes saavad ummistustest oma peas jagu just mõtteviisi muutmisega. Ma ei alahinda tablette vaimsete probleemide ravimisel, pigem vastupidi. Aga kui need ei aita – ja mõnikord juhtub nii –, siis on alternatiivsed meetodid omal kohal. On ju meile tähtsam elurõõmus kaasteeline kui kuri võitlus alternatiivmeditsiini tontidega.

Ilusat vabariigi aastapäeva!