Toiduga on Helenal aegade jooksul olnud muutlikud suhted. Kuni 16. eluaastani ei jälginud ta üldse, mis suhu rändas, söömine oli pigem ajaviide ja igavuse peletaja. Paraku kajastus see ka suures kaalunumbris. 94 kilo juures hakkas Helena peas häirekell helisema ja ta alustas kaalulangetust.

Ta proovis eri meetodeid. “Alguses järgisin üht toitumiskava, milles päevane põhisöök oli salat ja liha. Jah, kaal küll langes, aga ma ei mõelnud, miks ma nii söön ja mis selle mõte on. Lõpuks tüdinesin ühe­külgsest toitumisest ja hakkasin uurima, kuidas saada toitumine tasa­kaalu nõnda, et ei peaks millestki heast loobuma.” Nii sööb ta praegugi mõõdukas koguses pastat ja kartulit ning keedab hommikuputru piima asemel kohvikoorega.

“Minu jaoks on äärmiselt oluline jälgida, et söögist saadavad toit­ained oleksid tasakaalus ja igas toidus oleks esindatud kindel hulk valke, süsivesikuid ja rasvu. Nii on tagatud, et kõht püsib kauem täis ega teki häirivaid isusid.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss