Seda, et Urmasega pole kõik päris korras, taipas tema ema, lasteaiaõpetajaks õppinud ja praegu tätoveerijana töötav Kristine Kiik (36) üsna ruttu. Esimese eluaastani kestsid lapsel pidevad nutuhood, beebi magas ainult ema läheduses. Vankris ei jäänud Urmas kunagi magama, sageli lükkasid Kristine sõbrannad tühja käru, kui poiss oli ema süles.

Kui Urmas käima õppis, siis palju ei muutunud, laps ei jäänud emast meetritki maha. Selle tiheda sümbioosi lõhkus aga ootamatult pere teine laps Getter (13), kes kiirustas siia maailma enne õiget aega. Kristine viidi ootamatult kiirabiga haiglasse ja paariaastane Urmas oli sunnitud emast mõni nädal eemal olema. See mõjus poisile nii rängalt, et edaspidi keeldus ta rääkimast, osutas vaid näpuga asjadele.

Jätkusid jonnihood, aga poissi ei saanud hellituste ja kallistustega rahustada nagu teisi lapsi. Urmast ei tasunud siis üldse puutuda, sest ta ei talunud füüsilist kontakti, see muutis ta veel ärevamaks. Kui keegi lähenes, tõmbus ta tagasi ja tema keha muutus kangeks nagu pulk. “Puudutus oli talle nii tugeva emotsionaalse laenguga, et ta ei suutnud seda taluda,” kirjeldab ema.

Pages puu otsa

Mida aeg edasi, seda keerulisemaks elu muutus. Kui asjad ei läinud, nagu Urmas tahtis, hakkas ta märatsema ja paiskas terve toa segi, nii et isegi tugitoolid lendasid. Kui ema sekkus, marutas laps veel kauem. Urmas kuulab tähelepanelikult, kuidas ema möödanikku kirjeldab. Mis tunde see temas tekitab? “Metsiku tunde,” vastab ta napilt.

Lasteaiaga Urmas ei kohanenudki, probleemid algasid pea peale pööratud unerütmist. Kunagi ei jäänud laps enne südaööd magama, siis ärkas iga öö täpselt kell kaks nutuga üles ja läks ema kaissu magama. Hommikul oli mõistagi raske lasteaeda jõuda.

Lasteaias peitis Urmas end lõunauinaku ajal klaveri taha, laua alla või kappi, ronis isegi puu otsa. “Viimane oli tema põhikoht, kogu rühm kauples puu all, et tule alla. Nad ähvardasid tuletõrjega, aga mida rohkem Urmas tähelepanu sai, seda kauemaks venis tema allatulek,” kirjeldab ema.

“Mäletan seda aega. Hirm oli küll, aga pigem oleks alla kukkunud, kui naaksumise peale alla roninud,” meenutab Urmas. See, et Urmas meie vestluses kaasa lööb, on erakordne, sest veel aasta eest ei tulnud ta külaliste puhul oma toast väljagi. Mõned Aspergeriga inimesed sulguvadki endasse ja valivad üksinduse. Mõned muutuvad aga vastuoksa väga aktiivseks, peaaegu maniakaalseks, käituvad pealetükkivalt ega taju sotsiaalset konteksti.

Hüperaktiivne!?

Kui Urmas oli nelja-aastane, võttis Kristine temaga ette esimese käigu psühhiaatri juurde. Ühe lasteaiaõpetaja meelest oli Urmas hüperaktiivne. “Mulle öeldi, et piirid on paigast ära, et laps on ärahellitatud ja jonnakas,” kirjeldab ema.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss