Eri spordialasid harrastanud Margus Mustonen (45) jõudis disc­golfi juurde juhuslikult nelja aasta eest. “Esimese viske tegin uudishimust Viljandis. Juba järgmisel päeval laenasin Kõrvemaal kettad ja proovisin mängida. Ketta lend tekitas hasarti ning soovi seda meistrite kombel kaugemale ja täpsemalt lennutada.”

Nüüd on harva päevi, kui Margus mängima ei jõua. Ta kirjeldab, et keha hakkab siis justkui sügelema ja läheb pingesse. “Me käime ka talvel ja pimedas mängimas, vahet ei ole, mis ilm on. Kogu aeg oleme metsas!” Aegviidus elades sai Margus Kõrvemaa keskuses mängida. Tol ajal oli korvidega rada küll olemas, kuid see seisis jõude. “Tegime diili, et käime mängimas ja hooldame samas ka rada.”

Erinevaid kettaid proovis mees esialgu kogenumate mängijatega, tehnikat õppis internetist ja käis rohkelt katsetamas. Vaikselt kogunes tema ümber huvilistest sõpruskond, kes higi-, vere- ja pisaravabast kettagolfist ning mängurõõmust sõltuvusse sattusid. “Saime pundi kokku ja panime klubi nimeks KAKK – Kõrvemaa Aegviidu Kettaklubi. Teiste jaoks olemegi Kakulised.”

Algaja stardipakett

Kettagolfiga alustamiseks on erinevaid võimalusi: proovid sõbra või tuttava kõrvalt, kes juba mängib, uurid lähimast klubist või hoiad silma peal pakutavatel koolitustel. Mustonen leiab, et kõige tähtsam on tahe. “Teatud piirini on ise­õppimisel abiks Youtube. Juhendajaid leiad ka lihtsalt rajale mängima minnes. Discgolfis on reeglina väga sõbralik seltskond.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss