Esmane arusaam oma keha ilust ja olemusest tekib varajases lapse­põlves. Hoiakud kujunevad välja aga elu jooksul, teatud vanuses hakkame end võrdlema teistega ning ühiskonnas levivate kuvandite ja iidolitega.

“Sündides oleme oma kehast vaimustuses: imetleme sõrmi ja varbaid ning uurime peegelpilti
hinnanguvabalt,” räägib Keha ja Meele teraapiakeskuse nõustaja-psühhoterapeut Aili Tamming. Suhe vastassoost vanemaga on lapse esimeseks suhtemudeliks. “Ema on poja ning isa tütre esimene armastus. See tähendab, et vastassoost vanema tagasiside ja komplimendid on väga tähtsad.”

Oluline on seegi, kui vabalt tunnevad end oma kehas last ümbritsevad täiskasvanud. Kui ema või vanaema ei pea ennast ilusaks, katab end lohvakate ja kumerusi varjavate rõivastega, siis võtab ka laps sellised hoiakud üle. Kui vanemat on nooruspõlves keha pärast noritud, üritab ta stsenaariumi kordumist eos vältida, ostes lapsele riideid, mis ei paistaks silma ega ärataks tähelepanu. Ebakindluse kujunemisel mängivad suurt rolli ka teismeaastad ning täiskasvanuiga.

Liiga kõrge latt

Murdeikka jõudes saab keha uue vormi, samas on suhted eakaaslastega varasemast tähtsamad. “Teismeline tajub asju võimendatult ja reageerib sageli üle. Oluliseks saab eakaaslaste arvamus ning meedias nähtav. Kahjuks võivad lapsed olla üsna õelad ning ka meedias kajastatavad iluideaalid on seadnud lati liiga kõrgele,” tõdeb Tamming.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss