“See on nagu meie ühine päevik, mida sa kirjutad,” ütles tütar nüüd, kui juulikuu Tervis Plussi oli käest pannud. Jah, ta loeb mu kirjutatu alati kaks korda läbi: kõige esimesena. Ja siis hiljem ajakirjast.

Mõnevõrra on need isegi vaimselt häirivad hetked – lööd end ju tasakaalust välja selleks, et reaalsuse ja toimunuga tõtt vaadata. Kaitsen neil hetkedel end, mõeldes, et valmistun rolliks. Nagu eluteatri “näitlejale” kohane.

Just praegu, poolteist aastat pärast diagnoosi saamist, on meie pere elus aga helge periood.

Mida oleme nende 18 kuu vältel (naha)vähi ja vähihaige kohta teada saanud?

Usun, et teame praegu just seda, mida teadma peame. Me keegi pole liiga sügavale teatmeteostesse ja veebilehtedesse sukeldunud. Analoogsete juhtumite kohta lugemist me isegi ei alustanud. Selle kahjulikkusele viitas isegi üks tütre arstidest.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss