“Palun mulle üks jääkohv, aga kas oleks võimalik saada see mandlipiimaga,” palub Merilin kohvikus. “Ja kas saaksite mulle prae tuua täpselt kell 12?” jätkab ta ning tasub kinkekaardiga.

Teenindaja silmis peegeldub kerge segadus. Kas selline blogija elu siis ongi? Erisoovid ja -kohtlemine igal sammul? Merilin teeb näo, et kõik see on täiesti tavaline ja igapäevane.

Et ta kuhugi hiljaks jääks – seda juba ei ole! Hilinejad talle ei istu. Eriti meeldivad talle kohtumised, mis saavad oodatust varem läbi või algavad pisut varem, sest aeg on Merilinile kulla hinnaga. Ta tutvustab oma tänast graafikut, kus ühele kohtumisele järgneb teine ning kohe ka kolmas. “Kuulasin kunagi audioraamatut “Slight Edge”, mis õpetas, et edukad inimesed ei raiska aega,” selgitab Merilin. “Kui neil tekib kas või viis vaba minutit, teevad nad sellega midagi kasulikku.”

Elukaaslasele Uku Suvistele on Merilin selles suhtes ees­kujuks, sest ka tema soovib rohkem asju ära teha ning paremini aega planeerida. Merilin oskab sõna otseses mõttes ära kasutada iga minuti. “Kui sõidan bussiga, siis ma ei vahi lihtsalt aknast välja. Võtan mõned töökõned või vastan meilidele.” Ka autoga pikemaid otsi läbides eelistab ta istuda pigem kõrvalistmel ja blogi asju ajada.

Nimemuutus ja kadedus

“Hallo, Merilin kuuleb,” ütleb ta telefoni, kuid vastuseks on vaikus. “Paljas Porgand siinpool,” täpsustab ta. “Ma juba mõtlesin, et helistasin valele numbrile,” kostab vastuseks. Juuksur soovib rääkida pühapäevastest soengutest.

Sel päeval, kui teised võtavad vabalt ja puhkavad, on Merilinil ees üks päevajuhi töö, kolmes osas fotosessioon ajakirjale, telesaate filmimine ning hilisõhtune looduse pildistamine ja filmimine sõprade seltsis. Kusjuures see on väga tihti nii.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss