Kui keegi mainib sõna “olümpia”, tuleb mulle kohe meelde kaks asja. Üks on Tõnis Mägi laul aastast 1980, tõeline diskoklassika, Miša-karu taustal. Teiseks meenub mulle aeg, kui ma ise plaanisin olümpiale võistlema minna.

See polnud mitte üheks päevaks kohale ujunud uitmõte, vaid ikka korralik plaan, kuhu ma investeerisin aega ja emotsioone. Mu toa lakke oli kleebitud 1988. aasta Nagano olümpiamängude suur plakat, nägin seda igal hommikul esimese asjana. Olin sel ajal 15.

Nagu igaüks, kes telekast mänge vaadanud, teadsin ka mina, et kõigepealt tuleb seada eesmärk. Siis on, millest võidujärgsetes intervjuudes rääkida. “Kõige alus on enesedistsipliin ja fookus,” räägid sa reporteritele. “Igal hommikul tuleb ärgata ja mõelda: ma tahan saada olümpiasportlaseks.”

Jutu taustal jookseb pildirida, montaaž sinust sporti tegemas, näol pühendunud ilme. Just nii sai sinust võitja, rahvuskangelane, mees, keda kõik armastavad.

Mina ei olnud tegelikult kuulsuse peal väljas. Mind inspireeris üks tüdruk.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss