Mehhanismijuhina töötanud Viljar ehitas kaheksa aastat tagasi Riias tunnelit. Äkitselt tuli kraana küljest lahti üks raudtala, mis kukkus Viljarile peale ja murdis tema selgroo. Kui toona vaid 23aastane noormees kuu aega hiljem koomast ärkas ja aru sai, et jalad ei liigu ning voodist püsti ei saa, arvas ta, et see on ajutine.

“Mõtlesin, et varsti tuleb kevad ja küll ma siis käima hakkan. Aga ei hakanud. Paar esimest aastat käisin võimalikult palju ravil ja tegin trenni, et ratastoolist tõusta, aga siis tuli mõistmine, et nii jääbki. Et on vaja edasi liikuda – leida mingi töö ja äraelamis­võimalused,” räägib Viljar.

Ta hakkas Astangu kutse- ja rehabilitatsioonikeskuses õppima andmebaaside haldust, sest ilmselgelt ei saanud Viljar enam ehitustel töötada. Arvutiasjanduse õppimine oli tema jaoks häda­variant, sest midagi pidi ju tegema. “Mind tegelikult ei huvitanud see, samas saab IT-vallas töötada ka ratastoolis istudes ning töö on normaalselt tasustatud.”

Mõne aasta eest lõi Viljar oma firma ning teeb nüüd hoopis kodulehekülgi. “Mul polnud kunagi plaanis hakata ettevõtjaks ega teenida raha arvuti taga. Aga nüüd on nii, et tööd on palju, isegi rohkem, kui jõuan ette võtta. Samas iseendale tööandjaks olemine on minu praeguse elu juures ainumõeldav, sest tõenäoliselt ei lubaks ükski tööandja mind iga kuu võistlusreisidele.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss