Jaan (41) tegi aasta tagasi läbi suure ja valusa muutuse – tema kauaaegne abielu purunes, kuna Jaani kaasa otsustas ühel päeval lihtsalt asjad pakkida ning teise mehe juurde kolida. Alguses ei võetud lahutuse teemat jutuks. Kulus palju kuid, mille jooksul Jaan lootis, et naine tuleb ehk tagasi. “Ma palusin, et ta tuleks, sest meil on kaks väikest last, kena kodu ja ma olin valmis talle kõik andeks andma. Ka selle, et ta on mind palju kordi petnud. Püüdsin teha kõik tema tahtmise järgi ja olla maksimaalselt avatud. See oli kohutav aeg, sest sisimas ma ju teadsin, et asjad ei saa enam kunagi olla nii, nagu nad olid, isegi kui ta peaks tagasi tulema. Kartsin seda, et ta ei tule tagasi, ja kartsin, et ta tuleb. Häbi oli rääkida meie suhte lõpust vanematele ja sugulastele. Meid oli alati peetud musterpaariks ja emale julgesin asjade seisust kõnelda alles mitu kuud pärast seda, kui naine oli ära läinud,” meenutab Jaan.

Kuudepikkune segadus päädis sellega, et Jaani naine soovis lahutada. “Siis sain aru, et nüüd on kõik. Selle ajajärgu kohta käib väga hästi ütlus “parem õudne lõpp kui lõputu õudus”. Pelgasin, et ei suuda enam kunagi naeratada ega toibu sellest löögist. Nüüd on aasta möödas ja imelik küll – maailm käib ikka samapidi. Mu elu on hoopis paremaks läinud. Lapsi näen küll harva, kuid me suhtleme tihedalt telefonitsi ja Skype’is. Ma olen jagu saanud ärevusest ja unehäiretest, olen rahu leidnud. Nüüd ei saa ma enam isegi aru, mida ma tookord nii väga kartsin.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss