Liigesehädad algasid pere­konnas täiesti ootamatult umbes seitse aastat tagasi. Taimi kõige vanem poeg Jaan (21), kes oli toona 14­aastane, kurtis, et tal põlved valutavad. “Meie kaasaga mõtlesime alguses, et no ei saa olla – lapsel ei tohiks ju põlved valutada. Ehk ta lihtsalt ei taha jalgpallitrenni minna. Tahab hoopis arvutimänge mängida ja on sellise ettekäände välja mõelnud,” räägib Taimi.

Paraku jutt valutavatest põlvedest ei lõppenud ning kui poiss ka hirmsa peavalu üle kurtma hakkas, läks ema temaga lastehaigla EMOsse. “Ta pandi seal voodile pikali ja kästi põlved kõveraks tõmmata. Jaan ütles, et ta ei suuda, nii valus on. Seepeale palus arst põlvi näidata ning selgus, et need olid täiesti paistes.” Koju tuldi juveniilse artriidi ehk lapseea liigesepõletiku diagnoosiga, mida pannakse alla 16aastastele.

Jaan hakkas ravimeid saama, sest juveniilne artriit võib nende abil üle minna. Kui vereanalüüs ei näita kaks aastat veres põletiku­tekitajaid, siis loetakse asi lõppenuks – et laps on haigusest n-ö välja kasvanud. Paraku Jaanil nii hästi ei läinud ja noormees elabki nüüd valutavate liigeste ning pideva raviga. Mõistagi seab haigus tema elule piire – näiteks ei saa ta teha sporti nii, nagu tahaks, ega ka jalulpüsimist nõudvat füüsilist tööd.

Sellega mured ei lõppenud. Neli aastat tagasi hakkas toona vaid 34aastane naine tundma, et tal valutavad kannad ja puusad. “Oli sügis, ilmad rõsked ja niisked ning valu läks kord-korralt tugevamaks. Ega ma väga kaua ei kannatanud, otsisin arstilt abi. Vereproov näitas minulgi artriiti. Valutama hakkasid ka sõrme- ja õlaliigesed. Sain küll ravi, kuid valu jäi. Iga päev võtsin valu­vaigisteid, mõni päev mitu korda. Nii elasin mitu aastat, kuni lõpuks ei mõjunud ka valuvaigistid enam.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss