Rännakuks on vaja vaid tooli ning vaikset ja turvalist keskkonda.

Pärast väikest sissejuhatavat vestlust praktikuga sulgesin silmad, lõdvestusin ja lubasin end rännakule viia. Liigselt pingutamata kerkisid esile olukorrad, hetked või tunded, mis olid minu kehasse emotsionaalselt või füüsiliselt talletunud. Vahel olid nendeks piiravad uskumused, näiteks “ma ei ole piisavalt väärt” või “mina ei ole valmis suurteks tegudeks”. Vahel aga mälestused ebaõiglusest, mille tekitatud emotsioonid olen endas alla surunud, näiteks põhjuseta karistada saamine lapse­põlves või kolleegi eba­eetiline käitumine.

Lubasin endal tunda kõiki üleskerkivaid tundeid, rääkisin välja, mis oli vaja välja rääkida, proovisin ka juhtumi teise osapoole sisse minna ning tunnetada, kuidas tema võis olukorda näha.

Piiravad uskumused said ümber tehtud ja uued, toetavad uskumused minu sisse kodeeritud, kinni jäänud emotsioonid vabastatud. Alles jäi südamest tulev tänulikkus, armastus ja mõistmine. Pärast iga rännakuseanssi on mul tunne, et olen ühe telliskivi seljakotist maha visanud ning saan palju kergemalt ja vabamalt liikuda. Nüüdseks olen teinud neid rännakuid päris palju ning tean, et rännak suudab tuua ellu rõõmu ja lõõgastust ning panna inimese sõna otseses mõttes särama. Peale füüsiliste tervisehäirete ja emotsionaalsete traumade leevendamise võib rännakust abi olla ka suhte- või karjääriküsimuste lahendamisel.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss