“Kas on keegi, kes teile endale toeks saab olla?” küsis raviarst minult, kui olime tütrega Töölö haiglas operatsiooni­eelsel visiidil. Küsimus oli sedavõrd ootamatu, et sattusin korraks segadusse. Põikasin vastusest kõrvale, öeldes, et jään mõneks ajaks Helsingisse.

Meie pere mehed olid Eestis. Oi kuidas ma tol hetkel abikaasast puudust tundsin. Tahtnuks tal kas või käest kinni hoida. Telefon oli me ühendaja. Vahetasime kiirelt mõned sõnumid. Mõistsin, et temalgi on raske, seal kaugel, kodus. Koos Mari nooremate vendadega, kes ei teadnud õe haigusest üldse midagi.

See oli esimene kord, mil tundsin, kui vähestest inimestest mu maailm päriselt koosneb. Meil kellelgi ei olnud tol hetkel mitte kedagi teist… Olime kolmekesi koos üksi.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss