Rasked haigused on Triinut saatnud terve elu ja 30. eluaastaks oli tema tervis nii läbi, et ainus lootus oli doonorineer. 2002. aasta suvel olid diabeetikust Triinu neerud nii haiged, et vedelik hakkas organismi kogunema. Noore naise jalad tursusid õhtuks üles ning ta ei jõudnud enam trepistki käia.

Pool suve veetis Triinu haiglas. Ta oli sunnitud loobuma oma kallitest koertest, sest ei jaksanud enam nende eest hoolitseda. “Palusin elukaaslasel oma eluga edasi minna. Nägin, et olukord oli tema jaoks liig. Nutsin suurema osa ärkveloleku ajast. Mulle tundus, et minult võetakse tükk-tükilt kõik, mis mulle kallis või tähtis on. Käisin iga nädal kolm korda hemo­dialüüsis (jääkained ja liigne vedelik eemaldatakse kehast dialüüsiaparaadi abil – toim). Tööl hakkasid minu puudumiste pärast tekkima probleemid,” meenutab Triinu.

Muidugi tormasid tema vanemad kohe neeru annetamiseks analüüse andma, kuid tütar ei tahtnud võtta elava inimese neeru. Sellise tänuvõlaga elamine tundus olevat võimatu. Sama vale näis ka kellegi surma ootamine.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss