Keegi laseb sulle hommikuses liikluskeerises signaali ja osutab näpuga meelekohale. “Ta arvab, et ma olen idioot ja vilets autojuht,” järeldab su aju. Ettevaatust, see ongi negatiivne automaatmõte!

Hommikune tühine intsident võib rikkuda tuju tundideks või lausa kogu päevaks. Käid mõtetes olukorda üha uuesti ja uuesti läbi, juurdled, mida sa küll valesti tegid. Seejuures muutub su enesetunne aina halvemaks ja sa hakkadki end tundma viletsa juhina, kes teistel jalus koperdab. Võimalik, et laiendad teemat ning sisendad endale, et ei saa üldse millegagi hakkama. Ja kõik algas automaatselt pähe hüpanud mõttest, millel puudus reaalsusega side. Tõenäoliselt oli tuututajal hoopis kiire või oli ta mingil muul põhjusel närvis ja ettejääjad ei puutunud tegelikult üldse asjasse.

Negatiivseid automaatmõtteid kirjeldas esmakordselt kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia rajaja Aaron Beck. Ta nimetas neid kutsumata külalisteks, kes tulevad ootamatult ning jätavad endast maha ebamugavate emotsioonide segadiku. Ta järeldas, et automaatmõtted saboteerivad meie enesekindlust ning loovad masenduse nõiaringi – kui oled kord juba nende võrku jäänud, siis tekib ei tea kust negatiivseid külalisi aina juurde.

Utoopilised järeldused

Automaatmõtted võivad ilmuda pärast mõnd negatiivset sündmust või kogemust, samuti on need seotud isiksusetüübiga. Neid mõtteid on üldiselt väga raske ära tunda, sest need saavad kiiresti nii omaseks, et hakkame neid tõe pähe võtma. Need saavad meie osaks.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Tervis Pluss